Tea, mida sa tahad saavutada….
Ma olen tõeliselt nautinud viimaseid päevi. Kõik see, mida teised nimetavad tüütuks-pildistamine ja uute toodete lahti pakkimine-on tegelikult väga põnev ja tore olnud. Tekib millegipärast selline tunne nagu lapsepõlves koolilaadal käies. Kui kõik uued asjad olid kodus ja see kooli minemine ei tundunud enam nii vastumeelne. Et siis vägisi tekib tunne, et ega need novembri pikad ja pimedad õhtud ei olegi nii hirmsad…
Olen omale alati tahtnud lõngapoodi, aga mitte tavalist. Mitte sellist, kus oleksid müügil igasugused erinevad lõngad ja mille ainus eesmärk oleks teenida suurt vaheltkasu. Tahtsin teha sellist lõngapoodi, kus oleks tore käia vaatamas, virtuaalselt. Unistada ja mõelda, mida sellest kõike teha saaks, aga kus saaks ka vastuseid ja ideid. Mina otsisin oma seda õiget lõnga ikka väga kaua. Tahtsin midagi erilist ja eelkõige sellist, mida ma ise usun. Ei saa ju müüa teistele, kui sa ise ei taha seda kasutada. Nüüd tundub, et ma olen selle leidnud.
Algus – meriinolõng ei ole kunagi alati meriinolõnga moodi…
Katsetasin ja proovisin, esimesed tokid läksid tööproovide ja mustrite testimiseks. Lepime kohe kokku, et nimesid ma siin ei märgi. Eesmärk ei olnud kedagi maha teha, eesmärk oli endale asjad selgeks teha. Mul tuli selle testimise ajal äkki meelde üks aastatetagune repliik ühelt kirglikult käsitöösõbralt, kes ütles, et selliste pehmete lõngade (nagu meriino) puhul on isegi hea, kui seal on akrüüli sees. Tookord ma seda ei uskunud. Ikka vaatasin kiudu ja eelistasin 100% meriinot. Alpakast rääkimata. Nüüd võtsin testimiseks kahte sorti lõnga. Üks neist siis Scheepjeswol ja teine meil väga laialdaselt müüdav 100% meriinolõng.
Alustasin sellest teisest. Mõnus mahe toon, käes hoides oli hea pehme, igati hea oli kududa. Müts sai kiiresti valmis ja olin täitsa rahul. Siis tuli aga mõte, proovida kuidas lõng hoiab vormi kui see märjaks saab. Talvel ja sügisel on see ju tavaline.
Suur oli minu üllatus, kui peale märjaks tegemist kaotas müts vormi, muutus lötakaks ja selle kandmine oli võimatu. Kahjuks ei taibanud enne testi pilti teha, aga müts oli tõesti ikka mütsi moodi. Võimalik, et võtsin liiga pitsilise mustri ja jämedad vardad, aga teise lõngaga tegin ka nuppe ja palmikuid. Tulemus peaks ikkagi võrreldav olema.
Scheepjeswoli lõngaga olin targem, pildistasin enne ja pärast. Esiteks hoidis kudum tunduvalt paremini ümber pea. Silmuseid tuleb küll rohkem luua, aga ka peale märjaks tegemist ei muutunud visuaalselt ega ka mõõtudelt mitte midagi. Ma olen küll teadlikult tegelenud käsitööga vähemalt 20 aastat, kuid see oli suur üllatus mullegi.
Nüüd on saanud minust suur Scheepjeswoli lõngade sõber. Juba lõngatokk on mõnus-kleeps lõnga algust tähistamas, etikett tagasihoidlikust jõupaberist, see kõik kutsub kuduma. Eriti meeldis mulle nende kontseptsioon, et tegemist on väikese pereettevõttega, siis nad teevad kõike kirega ja südamega. See sobis väga! Mulle meeldib olla nõudlik enda vastu. Samuti, kui nõuavad seda endalt teised
Lõputult võimalusi…
Lõpetuseks tahan kindlasti mainida veel ühte elamust. Nagu juba öeldud, olen ma käsitööst sõltuvuses juba väga pikka aega. Kahjuks on nii, et järjest raskem on ennast üllatada või leida midagi, mis paneks jälle silma särama. Aga! Käisin mina vabaheegeldamise töötoas. Võrratu Marianne oma kire ja säraga suutis mind siiski üllatada. Ausalt, ma ei ole sellest vabaheegeldamisest siiani midagi pidanud. Või õigem oleks öelda, et ma ei ole seda pidanud selliseks võimaluste riigiks nagu see on. Kõik muutus. Sain aru, et tegelikult on käsitöö lõputu rännak. Iga kurvi taga võib oodata uus ja veel põnevam avastus. Kui juhtud aga avama uue ukse, siis ei tea iial, mis selle taga kõik võib oodata. Tulin õhtul koju suurest soovist proovida ja katsetada. Kõige toredam on see, et kõik lõngaotsad ja jäägid saab nüüd kasutusse võtta. Marianne ütles seal ühe iseenesest mõistetava lause – lõngad ma tellin loomulikult kõik internetist, sest kellel on siis aega kulutada käsitöö tegemise asemel “šoppamisele”. Tore ju, mina seda juba teengi!
Parimat Teile
Katrin
