Postitatud

Kirju lõng Eestimaa kevade ja suvega

Seekord proovin Secret Gardeni lõnga Lavender Beds (lavendlipeenrad) nr 704. Päris nädalavahetuse projektiks seda pidada ei saa, sest aega läheb küll veidi rohkem, kuid kudumine läks tõesti kiiresti. Ühe õhtuga kudusin poole ühest tükist valmis. Ma ei ole just eriti kiire kuduja.

Kui Scheepjes alustas selle lõnga tootmisega, oli esialgu soovijatest Euroopas pikk järjekord ja päris mitu korda ei õnnestunud meil seda imelõnga oma silmaga näha ja käega katsuda. Nüüd on ta siin!

Tuleb kohe öelda, et see lõng on täiesti eriline. Sellist lõnga ei olegi varem kohanud. Nagu nimi juba ütleb, on lõnga tootmist inspireerinud erinevad salaaia taimed. Iga lõng on inspireeritud mõnest taimest ja põhivärvi ümber on tehtud palju teisi imelisi värve.

Kõigepealt koostisest. Nagu kõik Scheepjesi lõngad, on ka sellel väga mõnus koostis. Kuigi lõng sisaldab sünteetilist kiudu, siis tunda seda käe vahel ega hiljem kudumis ei ole. Scheepjesi tootmistehnoloogia on sedavõrd hämmastav, et sünteetilist kiudu kasutatakse küll lõnga tekstuuri säilitamiseks ja paremaks vormimiseks, kuid ebameeldivat torkivat ega karedat pinda ei ole ühelgi lõngal.

Lõng on taotluslikult ebaühtlane, väikeste toppidega ja alles selle kudumisel hakkad nägema värve. Kui kood õhtul suhteliselt hämaras, on lõng justkui ühtemoodi, hommikul, päevavalguses tundub aga hoopis midagi muud. Kootud pind tuleb ehk paksem kui alguses võiks eeldada. Mina kasutasin nr 4 varrast ja tegelikult võiks isegi jämedamat varrast proovida. See kudumi paksus tegelikult ei häiri, sest pind jääb tõesti väga mõnus suvine. Kui aga jämedama vardaga kududa, ei tohiks ka tulemus nii paks jääda. Pigem sobibki see lõng kas pleedina suveõhtul peale võtmiseks, kerge kampsuni või topina. Värvide puhul olete kindlasti ise lummatud ja teised ka!

Minul oli pooleliolev töö kapil ja kõik, kes külla juhtusid, käisid kindlasti seda katsumas. Just tingimata katsusid seda tekstuuri ja imetlesid värve. Sellel poolelioleval kudumil oli tõepoolest selline jõud. Tekstuur on kergelt topiline, värvid vahelduvad. Tõepoolest on nagu lavendlipeenrad-tumedam mullaviirg, rohekas leherinne ja lilla õitemeri. Ja siis selline paksem puuvillane ja väga mõnus keerutada käe vahel.

Mustrit ma ei soovita eriti keerulist võtta. Juba tekstuur ja värvid anavad oma osa. Laske kindlasti värvide vaheldumisel mõjuda. Kui võtta väga tihe ja keeruline muster, kaob kindlasti osa sellest ilust mustrisse.

 Algul mõtlesin, et teen kampsuni. Sellise klassikalise ja pikkade varrukatega. Nagu ikka minu projektide puhul, kõik muutub töö käigus. Otsustasin, et teen sellise pikendatud õlaga pluusi (vesti, nagu mu sõbranna ütles!) Miks mitte! Tegelikult on see ju väga hea idee. Soojemate ilmadega saab sellist toppi kanda pluusina näiteks valge pika seelikuga või lihtsalt teksadega. Kui aga jahedam suveõhtu on, saab selle peale panna pikavarrukaga särgile. Seega justkui kaks eraldi riidetükki.

Lõnga kulub täiesti normikohaselt. Kui tavaliselt loetakse M kampsuni kulunormiks u 500-550 g, siis minu topile kulus täpselt 6 tokki e 300g. Kui teha veidi avaram ja tihedama mustriga, ilmselt on ka kulu mõnevõrra suurem. Äärte kudumiseks lõnga ei jätkunud. Vahepeal avastasin, et kõik, mida ma plaanisin selle vestiga seoses, oli untsu läinud-liiga lühike ja liiga lai, kaelus ei tulnud selline nagu tahtsin, varrukad said liiga kitsad ja hakkasid kiskuma. Ohhh…

 Mustri valisin esialgu minimalistliku. Tegin lihtsalt tüki keskele ühe korduse pitsmustrit. Kui olin seda aga kudunud mõnda aega, tundus, et muster võiks ikka veidi areneda või suureneda. Tegin siis ühtlaste vahedega mõlemale poolele juurde väiksemat mustrit kuni üles välja. Nii jäi päris lihtne pind külgedelt paistma ja muster oli eraldi pilgupüüdjaks.

 Kuidas pöörata kõik valed asjad kudumi puhul enda kasuks ja ikka võluda välja üks tõeliselt tore ja pilkupüüdev asi? Kui olin vesti kokku õmmelnud, hakkasin oma hirmsat tulemust vaatama ja olin tõeliselt pettunud. Vähe sellest, et vest oli liiga lühike ja liiga lai, oli kaelus lihtsalt kohutav! Varrukad ei hoidnud hästi ja igasugune tuju oli kadunud. Esmalt panin selle kudumi natukeseks kõrvale ja mõtlesin, mida teha, et ei peaks üles harutama. Laiusega ei olnud probleemi, seda saab alati reguleerida kokku õmblemisega.

Varrukatega tegin triki. Proovisin tagumise tüki õlaosa kududa pikemaks ja teha õlale nööbikinnis. Tulemus oli algul veelgi hullem – lõng on suhteliselt paks ja koos nööpidega nägi see veel hirmsam välja. Harutasin tagasi. Kudusin siiski tagumise tüki õlaosa pikemaks, aga õmblesin tükid omavahel kokku, mitte ei teinud nööpaugukinnist. Tulemus oli nüüd palju parem. Nööbid õmblesin õlaõmbluse peale.

Siis mõtlesin, et sellise jämeda lõngaga varrukaotsi ja kaelust ma kuduma ei hakka. Käisin suhteliselt nõutu näoga laos ringi, kuni avastasin Stone-Washed lõnga …see oli perfektne! Esiteks oli lõng peenem, värvilt mõnusalt mahe ja sobis toonidega, pehme ja nagu loodud ääriste tegemiseks. Kudusin varrukaotsad ja ka kaelusele sobis selline lahendus palju paremini. Stone WashedKusjuures, neid defekte ei ole enam olemaski. Kudusin kaeluse jätkuks ripskoes ja nüüd oli juba mulje, et kõik pidigi nii olema algusest peale.

See on väga hea näide, kuidas asjad ei tule nii välja nagu oli planeeritud. Tavaliselt ei tulegi. Selle asemel, et hakata paaniliselt harutama ja uuesti tegema, tasub mõelda, kuidas saaks “nipitada” nii, et vead enda kasuks keerata. Samas, kui ikkagi tehtud asi ei ole mugav seljas või ei meeldi, siis on seda ka paha kanda. Pigem juba harutada, kui pärast kannatada.

 Pildid on nähtavad galeriis.